18. sajandil pidasid teadlased elektrit ja magnetismi kaheks täiesti sõltumatuks füüsikaliseks nähtuseks. Pärast seda, kui Taani füüsik Johann Gerhard Oersted avastas 1820. aastal elektrivoolu magnetilise mõju, avastas Briti füüsik Michael Faraday elektromagnetilise induktsiooni aastal 1831. Need avastused kinnitasid, et elektrienergiat ja magnetenergiat on võimalik omavahel muundada, pannes aluse elektrimootorite ja generaatorite hilisemale arengule; inimkond astus tänu nendele leiutistele elektriajastusse. 1830. aastatel leiutas Ameerika füüsik Joseph Henry relee, uurides elektromagnetilise induktsiooni nähtust kasutades vooluahela juhtimist. Varasemad releed olid elektromagnetreleed, mis kasutasid elektromagnetites magnetjõu tekkimise ja kadumise nähtust, kui need olid pingestatud ja pingevabad, et juhtida teise kõrge{8}}pinge ja kõrge vooluga vooluahela avamist ja sulgemist. Selle tulek võimaldas kaugjuhtimispuldi tõrgeteta toimimist ja ahelate kaitset. Relee on suurepärane leiutis inimteaduse ja -tehnoloogia ajaloos; see pole mitte ainult elektrotehnika vundament, vaid ka oluline alus elektroonikatehnoloogiale ja mikroelektroonikatehnoloogiale.
Relee on elektriline juhtseade, mis teatud sisendkoguse andmisel ja piisava aja hoidmisel põhjustab elektrilise väljundahela juhitavas suuruses etteantud astmelise muutuse. Kui sisendkogus langeb teatud tasemeni ja seda hoitakse piisavalt kaua, naaseb see algolekusse. Selle põhiprintsiibi võib taandada 19. sajandi läbimurreteni elektromagnetismis.
